Triivpuit ehk ajupuit on Organne loomingus üheks peamiseks materjaliks. Ajupuiduks nimetatakse puude jäänuseid, mis on osaliselt või täielikult merre või ookeani tee leidnud üleujutuste, tugeva tuule või muude looduslike sündmuste tõttu või raietööde tagajärjel. Vesi võib randa kanda pikalt meres triivinud puitu suurte kauguste tagant, seega mõned neist võivad olla väga eksootilised, erineva värvitooni ja mustriga. Meresooladest läbiimbununa ja rannas päikese käes lebades võib puit pleekida kaunilt hõbedaseks ja läikivaks, sillerdades päikese käes. Käe all tundub ajupuit soojana ja pehmena.

Ajaloost on teada, et triivpuitu on aja jooksul kasutatud erinevaks otstarbeks. Näiteks inuittide paadid, nagu kajakk, mille raamistik oli valmistatud triivpuidust ja kaetud nülitud hülgenahaga ja nende suurem paat uimak, mida kasutati kaupade veoks.Triivpuitu kasutati ka vibude tegemiseks, kui see oli sirgesooneline ja mõistlikult heas seisukorras; neid tugevdati siinuskaablitega. Inuitid tegid triivpuust isegi nooli; need olid sageli lühikesed ja varustatud luu- või sarvesillaga. Tänaseks on triivpuit leidnud tee ka moemaailma, kus seda kasutatakse ehtekunstis. Ajupuidust ehted võimaldavad kandjal olla stiilsed ja originaalsed.

Tänapäeval on oluline säästev materjalide kasutus ja taaskasutus kogu nende olelustsükli vältel. See kujutab muutust meie ühiskonna mõtlemises loodusvarade kasutamisel ja keskkonnakaitsel. Vaadates toote kogu elutsüklit, võime leida uusi võimalusi keskkonnamõjude vähendamiseks ja ressursside säästmiseks.